Kohanemine

Tere armsad lugejad!

Märkamatult on möödunud 3 nädalat sellest päevast, kui mu jalad puudutasid esimest korda Ameerika maapinda. Oma uues kodus, Rocky Riveris, olen olnud juba veidi üle 2 nädala. Kindlasti olen natuke rohkem olukorraga kohanenud, kuid siiski pakub iga päev taas midagi uut ja põnevat. Selles postituses räägin Rocky Riverist natuke lähemalt, muutustest, lastest, esimesest Au Pairide kohtumisest ja Reinu (poiss, kelle eest hoolitsen) sünnipäevast.

Endiselt olen arvamusel, et Rocky River on väga rahulik, ilus, loodussõbralik paik. Sellises paigas on mõnus oma jooksutiire või jalutuskäike teha. Oravaid on meeletult! Ma pole elu sees nii palju oravaid näinud kui siin. Kodu lähedal järve kaldal on paar väiksemat randa, mida ma päikselistel päevadel mõni kord külastanud olen. Pilvelõhkujaid siin pole, kõik elumajad on maksimaalselt 2-3 korrust pikad. Muru on igapäevaselt kõigil ideaalselt trimmitud ja kastetud (vähemalt nii palju, kui ma näinud olen). Poode on küllaga, nii suuremaid kui ka väiksemaid.

Lõuna vabal päeval!

Palju on muutunud ja selle pärast olen proovinud mõned enda harjumused jätta samaks, mis mul olid Eestis, et ennast natuke kodusemalt tunda (kodusemalt enda kehas eelkõige). Hetkel on see töötanud ja ma ei tunne, et kõik muutused mu pea segi oleks paisanud.

Asjad, mis on muutunud:

• ma elan Ameerikas! (mul on Ameerika number, pangakonto, social security card jne.)
• ma elan koos võõra (mitte nii võõra, aga siiski) perekonnaga
• ma olen taas alaealine..
• ma sõidan rohkem autoga (lisaks pean tegema Ohio juhiloa)
• ma ei meigi ennast igapäevaselt 
• ma räägin rohkem inglise keeles kui varem
• mul on uus tuba
• mul on uusi tuttavaid
• ma vastutan 45 tundi nädalas 3 lapse eest 
• ma olen söönud uusi maitsvaid toite ja külastanud tuntuid poode
• ma pean ennast küllaltki tihti sundima avatum olema (See on normaalne, kui sa lähed jooksma ja keegi sõidab sulle rattaga järgi, et rääkida. Kui sa kellelegi tänaval kõndides otsa vaatad, tuleb teda alati teretada.)
• ma vaatan lastefilme, mängin lastemänge, tantsin lastega lastetantse, laulan lastelaule, loen lasteraamatuid jne. jne.

Asjad, mis on jäänud samaks:

• ma jooksen 3 korda nädalas
• ma teen igal hommikul enda joogaharjutusi/venitusi
• ma räägin ikkagi umbes 70% igapäevaselt kodus eesti keelt
• ma loen eesti uudiseid
• ma kuulan jätkuvalt liiga palju muusikat
• ma teen praktiliselt igal hommikul sama putru, mis ma eestis tegin (ainult mitu korda paremat!)
• ma joon palju teed ja tarbin palju maapähklivõid

Lõuna

Suur osa mu elust tiirleb nüüdsest laste ümber ja selle pärast leian, et peaksin vist natuke ka nendest lähemalt rääkima. Peres on 3 last: 2 neljaaastast tüdrukut Kaja ja Kiili, kes on kaksikud, ja üheksa-aastane poiss Rein. Kaksikud on väga aktiivsed ja nõuavad palju energiat. Tihti jääb poiss selle pärast tagaplaanile, millest on mul loomulikult väga kahju. Tüdrukud armastavad printsesse, kleite, Lottet, muumisid ja kõike muud. Rein on väga tark poiss! Ta loeb meeeeletult palju, paneb legosid kokku, mängib videomänge ja on suur Star Warsi austaja. Kaja ja Kiiliga on olnud kergem läbi saada, aga poiss veel võõrastab mind pisut. Mulle väga meeldivad pere kolm last ja ma loodan neid paremini tundma õppida.

Eelmine nädal sõitsid Lembi ja Daniel (vanemad) New Yorki kontserte andma ja mulle tuli appi lapsi hoidma Lembi ema Ruth, kes on Kanada eestlane ja räägib puhast eesti keelt. Laste vanaema Ruth on tõeliselt tore ja toimekas! Kahekesi tulime päris hästi toime. Samal nädalal toimus ka minu esimene Au Pairide kohtumine. Clevelandis on tegelikult päris palju Au Paire, nii et meil on lausa kaks gruppi. Mina olen Steffi grupis ja sinna kuulub umbes 25 inimest. Kohtumine leidis aset ühe tüdruku host family kodus, mis oli imeilus! Maja oli järve kaldal ja sealt sai kauni vaate Clevelandi downtownist. Aias oli ka bassein ja väiksem majake, kus veetsime enamus aja päevast. Ilm oli basseinipeo jaoks täiuslik - päike säras ja kraade oli ligi 30. Inimesi tuli kokku muidugi vähem kui 25, aga võibolla oligi kergem esialgu väiksema grupiga tutvuda. Kõik olid toredad ja positiivsed noored neiud (ja ka üks noormees). Hetkel suhtlen aga enim kahe rootsi Au Pairiga. Üks neist on olnud Ameerikas juba 9 kuud ja teine on minust vaid 2 nädalat kauem olnud. Kuna väljas oli nii palav ja väsitav, siis peale paaritunnist koosviibimist otsustasime rootslastega lahkuda.

Moa'ga

Michaela'ga

Lemmik jäätis!! Vegan salted caramel pecan ice cream

Paljusid on huvitanud, et kas mul koduigatsus ka on - jah, ikka on mõni õhtu! Alguses oli mitu korda nädalas õhtuti enne magama minekut raske olla, aga see kestab alati maksimaalselt 5 minutit ja siis on kõik taas endine. Praeguseks olen juba eluga siin enamvähem harjunud ja igatsus pole enam väga mind kiusanud. Eelmine nädal saabus minu kodu lähedale üks uus Au Pair Saksamaalt, aga tal oli nii suur koduigatsus, et pidas siin vaid 5 päeva vastu ja lendas taas kodu poole... 

Rõõmsamatel teemadel edasi! Pühapäeval, 19.juulil, oli Reinu sünnipäev ja ta sai 9-aastaseks. Hommikul mõtlesime lauluga poisi üles ajada, aga ta on nii varajane ärkaja ja loomulikult oli ta juba ärkvel, kui me endaga valmis saime. Ma aitasin reedel tüdrukutel Reinule kaardid ka teha, nii et tal oli juba varahommikul kuhjaga kaarte ja kingitusi, mida avada. Edasi kulges päev rahulikult: küpsetasin eelmisest päevast üle jäänud pannkoogi taignast lastele kooke, tegin endale putru ja läksin siis jooksma. Pärastlõunal läks peokorraldamisega kiireks - toidud, kaunistused, koristamine ja kõik muu. Peo teemaks oli teadus! Lembi oli mitu huvitavat eksperimenti poistele valmis mõelnud ja kõik jäid sünnipäevaga rahule, eriti muidugi Rein. Pärast pidu aitasime Ruthiga koristada ja peagi nägi maja välja selline nagu mingit mürglit polekski olnud. Magama saime hilja, aga see-eest oli mul järgmine päev vaba. Esmaspäeval käisin raamatukogus lugejakaarti tegemas, pangas kontot avamas uuesti (esimene kord tegin vale kaardi...) ja pärast käisin ka rannas. Täna õhtul sain kolme Au Pairiga kokku ja tegime koos tacosid. Pärast mõnusat õhtut oli aeg taas kodu poole sõita. 

Reinu sünnipäev

Tacod Au Pairidega

Ma usun, et nüüd on kõige olulisemad seigad eelmistest nädalatest kirja pandud ja aeg on sellele pikale postitusele punkt panna.

Ma oleksin väga õnnelik kui pajataksite mõnikord mulle ka elust Eestis! 

Kallid-musid!

Marilin

Saabumine Ameerikasse!

Kallid sõbrad, sugulased ja muud toredad olevused, kes siia blogisse ära on eksinud!

Kindlasti olete teadlikud, et alustasin 29.juunil enda rännakut siin suures Ameerikas. Kirjutan natuke lähemalt enda Au Pairi seiklusest. Esiteks, mu seiklus peaks kestma umbes aasta. Pärast aastat on mul võimalik veel 1 kuu Ameerikat avastada ja rännata nii palju, kui süda lustib ja rahakott kannatab. Teiseks oluliseks infoks on elukoht. Ma elan Ohio osariigis Clevelandi äärelinnas Rocky River'is, mis asub Erie järve kaldal. Perest, kus ma elan ja töötan, räägin natuke lähemalt hilem selles samas postituses. Kolmandaks, mis asi või kes see Au Pair veel on? Au Pair on laias laastus lapsehoidja. Programme on erinevaid, aga mina liitusin Cultural Care Au Pair programmiga, kus ma elan koos perega, töötan, kuid samal ajal pean ka kursuse (või mitu) võtma. Igas linnas on oma LCC (local childcare consultant - kohalik lastehoiu nõustaja), kes suhtleb pidevalt nii Au Pairi kui perega. Iga kuu on ka kohtumine teiste Au Pairidega, nii et tegelikult alguses suheldaksegi pigem oma vahel. Nii! Aga nüüd ongi aeg natuke lähemalt rääkida oma esimesest nädalast Ameerikas.

Saabumine New Yorki

Ooooootan lendu

Saabusin esmaspäeva õhtul veidi peale kella kaheksat JFK lennuväljale. Läbisin kõik turvakontrollid edukalt ja leidsin kohvrite merest ka lõpuks enda oma. Seejärel otsisin üles Cultural Au Pairi autojuhi, kes ootas mind armsalt roosa sildiga. Selgus, et minu lennul oli veel umbes 10 Au Pairi (Rootsist, Soomest). Kui kõik tüdrukud olid üles leitud, läksime väiksesse bussi ja sõit New York Cityst Long Islandile võis alata. Kuna ma lennukites ei saa üldse magada, siis olin kohutavalt üleväsinud, aga samas ka väga elevil, et lõpuks New Yorkis olen. Terve autosõidu korrutasin mõttes: "ma olen Ameerikas, ma olen Ameerikas..." Sõit oli pikk ja kui me lõpuks kooli jõudsime, oli juba väga hilja. Viisime kotid enda tubadesse (mina jagasin tuba ühe saksa tüdrukuga) ja kõik jäid peatselt magama. Hommikul, kui kõik söögisaalis sõid, sain teada, et Au Paire on sellel nädalal üle 100! Päevad algasid koolis vara: kell 7 oli söömine ja kell 8 esimene koolitund. Esimene päev oli raske jetlagiga kohe 10 tundi klassis istuda. Alguses ärkasin kella 4 või 5 ajal, kuid nüüdseks ärkan juba kell 8 ja rütm on enam-vähem normaalne.

Kool oli väga ilus, koolitajad väga abivalmid ja teised Au Pairid sõbralikud. Ainult toit oli alguses harjumatu. Tüdrukute hulgas oli ka kaks soomlast ja nendega saigi pidevalt toidu üle arutletud (põhiteemad: kus must leib on?! kus on munad ja puder?!). Tegelikult pole toiduga üldse nii hullud lood siin Ameerikas, sest valik on palju suurem ja odavam kui Eestis. Tuleb lihtsalt natuke valiv olla ja mitte kõike endale sisse süüa.  Õpingud kestsid 2,5 päeva ja neljapäeval kell 2 sõitsime lõpuks mitme bussiga New Yorki, et seal natuke ringi vaadata.

New York on alati mu unistuste linn olnud ja ma ei suutnud uskuda, et saan lõpuks selle oma silmaga ära näha. Alguses sõitsime bussiga linnas ringi ja meile näidati kõige tähtsamaid paiku. Giid oli nii vahva ja palus bussijuhil tema lemmik hotdogi kohviku juures peatuda, nii et me kõik saime parimat New Yorki hotdogi proovida. No oli küll hea (eriti hea ilmselt selle pärast, et kõht oli väääga tühi)! Lõpuks viidi meid Top of the Rock vaateplatvormile, kust sai linnast imelise vaate. Pärast ma ei tea mitmekümnendat pilti läksin koos saksa tüdrukutega linna avastama. See oli kindlasti mu lemmik osa sellest päevast, mõnus oli New Yorki õhtustel tänavatel ekselda. Peale kerget õhtusööki, Victoria Secreti ja muude toredate kohtade külastamist suundusime Empire State Building'u juurde, kus bussid meid taas peale võtsid ja kooli magama viisid. Kiire näpunäide: kui sa pead kuskile kindlal ajal kohale jõudma ja ei taha ära eksida, hoia sakslaste lähedusse, sest nad tõesti on tihti punktuaalsed. :) Järgmisel hommikul oli koolimaja sagimist täis, sest käes oli päev, mil tuli koolist lahkuda ja alustada enda Au Pairi aastat.

Central Park

Jimmy Kimmeli The Tonight Show

Victoria Secreti kolmekorruseline pood

Esimene New Yorki hotdog!!

Clevelandi lendasin läbi Washingtoni, kus mul kahjuks polnud üldse aega ringi vaadata, sest järgmine lend väljus peatselt. Inimesed on üldiselt väga avatud Ameerikas. Üks armas seik ka Long Islandi lennujaamast. Tulen autost enda kohvritega ja lähenen check-in'i, kus seisavad kaks turvameest. Viimased tulid kohe mu juurde ja pärisid: "Are you Taylor Swift? (Kas sa oled Taylor Swift?)" Ma ei suutnud kuidagi tõsiseks jääda. Kui ma pärast naermist suutsin neile eitavalt vastata, ütlesid nad, et ma näen väga tema moodi välja ja küsisid natuke ka Eesti kohta.

Kui ma Clevelandi lennujaama jõudsin oli Lembi (pereema) mind juba seal ootamas ja saime peatselt kodu poole sõitma hakata. Kodus ootasid mind lisaks perele (isa, poeg ja kaksikutest tüdrukud) ka Courtney (minuvanune tüdruk, kes elab meie juures suvel) ja tema ema.Vastuvõtt oli kohutavalt armas - lapsed olid kirjutanud mulle tervituskaardid uksele ja tuba oli kaunistatud lillede ja muude meenetega. Ma elan Clevelandi äärelinnas Rocky Riveris, mis on väga ilus ja rahulik koht, ideaalne laste kasvatamiseks. Peres, kus ma elan, on kolm last (2 nelja-aastast tüdrukut ja 1 üheksa-aastane poiss). Vanemad on väga hoolivad, mõistvad ja armastavad väga oma lapsi.

Ma saabusin Clevelandi 3.juulil, mis tähendab, et järgmisel päeval oli suur Ameerika Iseseisvuspäeva tähistamine. Käisime hommikul terve perega kohalikku paraadi vaatamas ja õhtul tegi pereisa pitsat. Peale õhtusööki andsin perele kingid üle, mis ma Eestist endaga kaasa suutsin vedada. Mängisime tüdrukutega uut mängu ja kuulasime minu plaati. Kui pimedaks läks, sõitsime purjekaga järvele, et saada eriti head ülevaadet ilutulestikest. Järgmise päeva hommikul otsustasin pärast hommikusööki väikse jooksutiiru ümbruskonnas teha ja pärast seda proovisin ka pereisaga natuke autoga sõita. Hetkel on veel auto nii võõras ja eks harjumine võtab natuke aega. Ausalt öeldes kardan ma natuke siin sõita, sest juba päevavalguses olen lihtsalt tee ääres kohanud 4 hirve... Homme hommikul tuleb ka üks sõiduõpetaja minuga natuke harjutama ja algab ka ametlikult mu esimene tööpäev.

(Tahtsin väga siia lisada ka videosid New Yorkist ja 4.juulist, aga kahjuks ei saanud kuidagi hetkel sellega hakkama)

Ma olen Ameerikas olnud ainult nädalake, aga mul on päris tõsiselt selline tunne nagu ma oleks siin olnud juba vähemalt 3 nädalat, sest niiiii palju on juhtunud. Kõigega tuleb veel natuke harjuda ja nii palju on veel avastada ja õppida. Ma proovin homme õhtul ühe Au Pairiga kokku saada, et natuke muljetada ja linnaga lähemalt tutvuda.

Praeguseks aga kõik! Loodetavasti saan millalgi uuesti kirjutada, aga seniks nautige suve Eestis (või kus iganes te paiknete) ja olge mõnusad!

Kallid-musid!

Marilin