Tere, armsad lugejad!
Veebruarikuu on juba täies hoos ja varsti ongi kevad käes (loota ju võib, meil on hetkel siin -16 kraadi külma)! Selles postituses kirjutan enda jaanuarikuust ehk peamiselt Floridast, sest seal sai see kuu enamus ajast veedetud. Lahkusime Clevelandist 19.jaanuaril ja tagasi tulime veebruari alguses. Ilmad olid alguses kevadised, keskmiselt 16-18 kraadi sooja. Hiljem läks asi paremaks, kuigi temperatuur oli siiski palju madalam kui eelmine kord ja vihma saime seekord ka päris korralikult. Kuna mul oli meeles, kui palav mul eelmine kord oli, pakkisin loomulikult kõik oma õhukesed kleidid kaasa. Tänaval liikudes võis näha inimesi jopedes, aga mina, põlise eestlasena, käisin ikka paljalt ringi. Pruuniks ma ei saanud, sest töötasin palju-palju-palju! Vabasid päevi oli tegelikult ka ja eriti tore oli see, et üks mu tuttav Eestist juhtus samal ajal Miamis olema. Meie ööbisime Key Biscayne's, mis on autoga sõites 15-20 minutit Miami kesklinnast. Nii et vabad päevad veetsin temaga - käisime West Palmis, Miami kesklinnas ja lihtsalt puhkasime. Hea oli kedagi Eestist üle pika aja näha, kuigi ausalt öeldes, ega see väga hästi mu kasvavale koduigatsusele ei mõjunud. Hetkel olen tagasi jälle oma tavalises olekus, kus ei igatse Eestit ja naudin veel järele jäänud kuusid siin Ameerikas. Järgnevalt kirjutan mõnedest seiklustest Floridas ja üldistest muljetest.
 |
| Päevitan.. |
 |
| Must leib, mis ei maitse nagu must leib |
 |
| Õhtud paradiisis! |
West Palm Beach
Oma esimesel vabal päeval otsustasingi kohtuda oma eesti tuttavaga ja minna West Palmi randa. Tegelikult tuli ta mulle juba eelmisel õhtul järgi, et saaksime juba hommikul ümbrust uurima minna. Loomulikult oli kõige tuulisem ja külmem päev (Florida skaalal, Eestis tavaline suvepäev), nii et otsustasime lihtsalt West Palmis paari tema sõbraga ringi tuuritada. Leidsime isegi ühe rootsi kohviku (Johan's jöe ), kus mängiti ABBAt ja kõik töötajad olid ka rootslased. Sõitsime lihtsalt autoga korra randa ja nautisime vaadet. Mis riietust ma kandsin? Lehvivat kleiti muidugi! Nii et suurema osa päevast olin ametis tuulega võitlemise ja enda katmisega. Mõned kohalikud kandsid isegi jopesid ja saapaid. Õhtul läksime lihtsalt tagasi hotelli, tellisime toitu ruumi ja vaatasime filme. Nii mõnus oli lihtsalt puhata ja olla.
 |
| Miami all-linnas |
Miami Beach
Ma arvan, et üks kõige meeldejäävam päev Florida reisist oli päev, kui otsustasin üksi Miami Beachile minna. See oli mu viimane pooleldi vaba päev Miamis ja ma mõtlesin, et kuidas ma saan lahkuda ilma, et oleksin näinud Miami Beachi. Niisiis, Lembi viis mu hommikul South Beachile ja jättis mu sinna ringi kolama. Kuna ilm oli ilus, otsustasin esimese asjana randa minna. No oli ikka mõnus küll - palmid, meri ja positiivsed inimesed. Tegelikult polnud hommikul üldse palju inimesi ja vaid vähesed päevitasid (mina olin üks nendest 'hulludest'). Miamis on hommikuti üldse väga vaikne, inimesed lähevad üldiselt hilja magama arusaadavatel põhjustel. Väga pikalt ei vedelenud rannas, sest tahtsin ümbrust minna uurima. Tänavad olid selleks ajaks juba korralikult inimesi täis ja melu oli täies hoos. Ühte ma pean küll ütlema, et catcalling on päris probleemne Miamis, eriti kui sa oled üksik, noor ja silmnähtavalt Euroopast. Kõndisin tänavaid mööda Lincoln Road'ile (ilmselt kõige kuulsam tänav Miami Beachis) ja sealt edast kesklinna poole. Proovisin kõike endasse imada, sest ma teadsin, et ei satu niipea Floridasse. Viimaks otsustasin peatuda ja lõunat süüa ühes vegan kohvikus. Seejärel oli aeg juba seal maal, et pidingi vaikselt kodu poole Key Biscayne'i hakkama liikuma. See oli paras ettevõtmine omaette järgnevatel põhjustel: 1.) pidin kasutama 3 erinevat transpordivahendit; 2.) bussid tulevad-lähevad täiesti arusaamatutel aegadel (ma ootasin oma bussi kesklinna 45 minutit); 3.) ma ei olnud kunagi ühistransporti kasutanud Floridas; 4.) inimesed olid kohati väga kahtlased. Miamis on auto hädavajalik. Kui ma lõpuks õigele bussile jõudsin ja enda seljakoti, kaamera ja ülejäänud kolaga bussis ringi vingerdades istekohta otsisin, küsisid kaks noormeest momentselt: "Kas sa oled euroopast?" Mingil moel jõudsime jutuvadaga senimaani, et pool bussi oli kaasatud meie diskusiooni teemadel "Miks Florida on parim paik elamiseks?" ja "Miks on Floridas hetkel nii külm?" Inimesed Floridas on võrreldes Clevelandi elanikega vabameelsemad ja veelgi avatumad. Pikalt ei saanud kohalikega vestelda, sest minu peatus saabus peagi ja pidin sõidukit vahetama. Teise sõiduki nimetus oli metromover, mis on põhimõtteliselt nagu pisike metroorong, aga see sõidab õhus mitte maa-all (mitte päriselt õhus, aga umbes katuste kõrgusel). Kui ma lõpuks kolmanda sõiduki peale edukalt sain, milleks oli buss otse Key Biscayne'i, olin päris uhke enda üle, et sain selle segase teekonnaga hakkama. Jõudsin täpselt 15 minutit enne töö algust tagasi hotelli.
 |
| Miami Beach + mina + selfie pulk |
 |
| Art Deco muuseum |
 |
| Sorbee |
 |
| Lincoln Road |
 |
| Sellised näevad Apple'i poed Ameerikas peaaegu alati välja - puupüsti täis! |
 |
| Veel üks põhjus, miks Whole Foods on parim - päikesepaneelid! |
 |
| Miami kesklinn |
 |
| Nägin esimest korda koertevarjupaiga autot Miami Beachil, kus sai endale koera adopteerida |
 |
| Kõik pole nii roosiline |
Enesekaitse trenn - Jiu Jitsu
Ühel pooleldi vabal päeval otsustasin täielikult treenimisele keskenduda - jooksin 12km ja peale seda mõtlesin, et võiks üle 2 kuu joogasse ka minna. Leidsingi ühe väikese joogastuudio (Miloki Flow), mis paiknes meie hotelli vastas. Ideaalne! Registreerisin ennast ära, vahetasin vaid higist nõretava särgi kuiva vastu ja hakkasingi stuudio poole astuma. Jõudsin kohale natuke varem ja nägin, et lastel on veel maadlemistund. Vaatasin ringi, aga ei näinud ühtegi teist joogatajat. Järsku tuleb minu juurde administraator ja küsib, kas mu nimi on Marilin. Seejärel seletas ta mulle, et mu treener lõpetab laste enesekaitsetunni ja tuleb siis minu juurde. Sattusin veidi paanikasse, sest mul tekkis kuri kahtlus, et tegemist on personaalse joogatunniga. Kaua ei tulnud oodata. Õpetajaks oli kahekümnendates hispaania päritolu noormees. Ma olen ametlikult paanikas! Treener tutvustab stuudiot ja küsib, et kas ma olen varem jiu jitsut proovinud (enesekaitse tund). Selle aja peale olen juba aru saanud, et joogatundi ma täna küll sattunud pole. Vastasin ausalt, et ma pole kunagi jiu jitsut harrastanud. Esimesed 20 minutit õpetas treener mulle lihtsamaid enesekaitse võtteid (kui keegi hoiab tugevalt käest kinni, kuidas lahti saada; milline on kõige targem viis istuda, kui kahtlane tüüp pargis segama tuleb; ründaja poole tuleb alati näoga olla; kuidas lahti pääseda, kui keegi kägistab jne.). Edasi õppisin koos 3 teise õpilasega. Enamik ajast maadlesime maas, sest nagu treener ütles, siis peamiselt toimuvadki kõik kaklused maas. Tundsin, nagu oleksin James Bondi filmi sattunud - niidan täissuuruseid mehi maha, rabelen lahti kägistaja käest. Tunni lõpuks oli mul nii hea meel, et sain jooga asemel hoopis midagi uut ja huvitavat proovida. Ma usun, et oskus ennast kaitsta hädaolukorras, tuleb kõigile kasuks, eriti noortele neiududele. Tegelikult meeldis jiu jitsu mulle koguni nii palju, et otsustasin järgmine päev juba uuesti minna. Kahjuks rohkem mul ei õnnestunudki minna, sest pidime Key Biscayne'st lahkuma.
Everglades, Alligator Alley ja Fort Myers
Pühapäeva hommikul hakkasime sõitma Fort Myersisse, sest Lembil ja Danielil oli seal kontsert. Ööbisime sealses hotellis vaid ühe öö ja järgmisel hommikul lendasime tagasi Clevelandi. Teel Fort Myersisse nägin põgusalt ära ka Evergladesi (põhimõtteliselt troopiline soo) ja Alligator Alley (allee, mis kubiseb krokodillidest). Ma ütlen ausalt, et jah, ma olin natuke masenduses, kui lennujaama ustest kohvritega väljusin ja suvine õhk oli asendunud jäise Clevelandi õhuga. Kui ilm kõrvale jätta, siis tegelikult oli ja on tore jälle kodus tagasi olla, enda sõpru näha ja jooksugrupiga kohtuda (pole siiamaani veel grupiga jooksmas käinud tegelikult).
 |
| Everglades |
Üldiselt läheb mul ikka hästi, kuigi teine pool aastast on tunduvalt raskem hoida ennast motiveerituna ja aktiivsena. Pere on jätkuvalt suurepärane! Üks tüdrukutest oskab nüüd juba kergemaid sõnu eesti keeles lugeda-kirjutada. Pidin mainima, sest jah - ma olen uhke! Aeg lendab ja ma proovin teha nii palju, kui ma suudan.
Siinkohal lõpetangi seekordse postituse. Olge tublid ja ilusat tulevast Vabariigi aastapäeva!
Musid-kallid!
Marilin
