Tere, kallid lugejad!
Ma ei tea, kuidas teil, aga minu oktoober, november ja detsember möödusid kui linnulennul. Ma ei suuda uskuda, et jõulud on läbi ja uus aasta on saabunud. Täitunud on ka minu 6 kuud Ameerikas olekut. Pool aastat! Hirmutav! Nii palju on vahepeal juhtunud, ma proovin lühidalt kokkuvõtta minu tegemised. Selles postituses saate lugeda järgnevatest asjadest: oktoobri au pairi kokkusaamine, Lembi ja Danieli 3-nädalane tööreis euroopasse, kursus, töövarjul käimine, reisimine (Niagra Falls, Buffalo, Florida, New York), Cavaliers korvpallimäng, üldine meeleolu ja muud tähelepanekud.
Hektiline oktoobrikuu
Kõige pealt - oktoobrikuu oli meil väga soe ja tohutult ilus värviline! Vahepeal viskas ka natuke külmemaid kraade, aga üldiselt jäid kraadid 15-20 ringi. Kuu algas au pairi kohtumisega, milleks oli "apple picking" - otsetõlkes "õunade korjamine"- ja seekord pidid ka perekonnaliikmed kohtumisele tulema. Ameeriklastele on see iga-aastane perekondlik traditsioon, kus minnakse suurtele õunapõldudele, korjatakse endale kõige meelepärasemaid õunu ja lõpuks tuleb valitud õunade eest kilohinda maksta. Kuna territoorium, millelt õunu korjata sai oli meeletult suur, ei näinud ma väga palju tuttavaid au paire. Sellest polnud viga, sest lõbus oli ikkagi ja meil vedas väga ka ilmaga.
Paar päeva pärast kohtumist lendasid Lembi ja Daniel (laste vanemad) 3 nädalaks euroopasse tuurile orkestriga. See tähendas seda, et mina jäin koos Mainaga (Lembi ema) kahekesi laste eest hoolitsema Clevelandi. Ausalt öeldes, ma kartsin väga, et lapsed hakkavad vanemaid tohutult igatsema. Üllataval kombel käitusid lapsed täiesti tavaliselt. Poisi jaoks oli esimene öö raske, aga ülejäänud päevad oli kõik korras. Tüdrukud ei igatsenud Lembit ja Danielit üldse, vähemalt nad ei kurtnud kordagi! Nad nutsid, aga nad ei nutnud vanemate pärast. Iga kord, kui ma kodust lahkusin, neid kooli ei viinud või neid magama ei pannud, hakkasid nad peaaegu alati hüsteeriliselt nutma. Ühel hommikul, kui tüdrukud nutsid, et ma neid kooli ei vii, tuli Rein vaikselt mu juurde ja ütles: "Ära saa valesti aru, see on väga tore, et tüdrukud sinusse nii kiindunud on, aga vahepeal ma soovin, et see nii ei oleks." Kuna tüdrukud on väiksed, siis nõuavad nad palju tähelepanu ja vahepeal on mul poisist nii kahju. Mainaga oli meil väga hea koostöö - mina tegelesin enamasti tüdrukutega ja tema sai rohkem aega veeta Reinuga. Me saime väga hästi läbi ja ma ootan juba meie 2-nädalast reisi Floridasse jaanuaris, kuhu ka Maina kaasa tuleb. Need 3 nädalat tundsin, et olen täiskohaga lapsevanem. Ma ei jõudnud kordagi jooksugruppi selle aja jooksul, sest ajad lihtsalt ei klappinud kuidagi. See-eest oli mul nädalavahetustel rohkem vabaaega ja selle pärast otsustasin olukorda ära kasutada ja natuke ringi reisida. Nägin ära Niagra Fallsi ja ka Buffalo, kuhu ma sõitsin Halloweeni nädalavahetuseks. No Niagra Falls oli lihtsalt imeilus nii päeval kui ka öösel! Buffalos olin lausa 3 päeva. Linnas väga ringi ei uurinud ausalt öeldes, enamus ajast veetsin sõprade juures kaarte mängides ja puhates.
 |
| Niagra Fallsis õnnelikult lõpuks! |
|
 |
| Niagra Falls |
Mõnus novembrikuu
November oli üsna vaikne ja töine. Käisin koolis, naabri juures töövarjul loomakliinikus paar korda, jooksugrupiga jooksmas, leeritundides jne. Ahjaa! Floridas käisime perega 5 päeva, sest Lembi ja Daniel andsid seal mitu kontserti enda orkestriga. No nii mõnus - palmid, päike, meri, bassein! Jooksin ka oma eluesimese jooksuvõistluse, mis oli ainult 10km, aga kuskilt tuleb ju alustada. Võistluse päeval sadas troopilist vihma, nii et finišisse jõudsin läbimärjana. Jooksin koos Danieli ja kahe orkestriliikmega. 3 meest, kes on mitmeid maratone jooksnud, ja mina, täielik algaja! Ootan väga juba 19.jaanuari, mil me lendame uuesti Floridasse, aga see kord 2 nädalaks. Ka Maina, laste vanaema, tuleb meiega kaasa, nii et mul on natuke kergem laste eest hoolitseda. Novembris oli ka tänupüha, mille veetsin rahulikult perega. Päev algas 5 miili jooksuvõistlusega ja lõppes Black Friday poodlemisega. Black Friday ("must reede" otsetõlkes) on päev, mil kõik poed müüvad oma kaupa kordades odavamalt ja inimesed võitlevad elu eest sooduspakkumiste üle. Ma olin varasemalt näinud nii palju videoid pöörastest poodlejatest mustal reedel. Ausalt öeldes, segastest inimestest oli asi kaugel, vähemalt siin Rocky Riveris oli küll väga rahulik. Jah, paljud poed olid ööläbi lahti ja sooduspakkumisi oli meeletult, aga mitte midagi šokeerivat. Kas ma ostsin midagi? ... Uued jooksuriided loomulikult!
 |
| 1. november... jõulumöll algab! |
 |
| Treenin! Ausalt! |
 |
| Tavaline jalutuskäik koduläheduses olevasse parki |
 |
| Florida = paradiis |
 |
| Esimene 10km jooksuvõistlus! Ühtlasi esimene medal mu elus vist.. |
 |
| Selfie'd autos on jätkuvalt ja alati teemas |
 |
| Tänupüha 5 miili jooks |
Jõulune detsembrikuu
Detsember oli ilma lumeta, kuid siiski jõuluhõnguline! Kuu esimene pool oli meeletult kiire. Kui ma ausalt ütlen, siis enamus vabaaega kulus mul kinkide välja mõtlemise, ostmise ja tellimise peale. Ma olen kahjuks/õnneks üks nendest inimestest, kes peab iga hinna eest parima kingituse tegema. Tüdrukutele tellisin Eestist kingid, ülejäänud sain Ameerikast soetatud. Meeletu, milline valik siin poodides ikka on! Ma arvan, et sain päris hästi hakkama, sest kõik jäid väga rahule. Ka mina jäin väga enda kingitustega rahule. Aitäh ka kõigile kodustele, kes nii armsalt mulle siia kaugele ikkagi kingitusi saatsid! Käisin ka Clevelandi eesti jõulupeol (mu leeriõpetaja on üks ürituse eestvedajaid) koos Lembi ja lastega, kus kõik kingisaajad pidid midagi esitama. Rein mängis klaverit ja tüdrukud laulsid tublisti. Minu suureks üllatuseks pidin ka mina esinema ja ma sain lausa 3 kingitust! Ma loodan, et te väga ei pahanda, aga ma otsustasin mitte laulda. Esitasin hoopis ühe luuletuse. Inimesi oli üllatavalt palju. Kõik olid nii sõbralikud ja minust väga huvitatud, sest ma olin ainuke värske nooruk otse Eestist. Ahjaa, detsembri esimesel poolel käisin ka Cleveland Cavaliersi korvpalli mängu vaatamas. Noooh... ütleme nii, et see oli kui omaette kontserdielamus. Meeletult vinge! Detsembri teisel poolel (21.detsembril täpsemalt) lendasin New Yorki 2 nädalaks PUHKAMA!! New York on hetkel vaieldamatult mu lemmik linn. Mu süda hakkas nii kiiresti puperdama, kui lennukiaknast hakkasid taas New Yorki öised linnatuled paistma. Ööbisin Petronede juures 2 nädalat Long Islandil. Nende majast Manhattanile (kesklinna) sõidab rongiga umbes poolteist tundi. Käisin vist 5-6 korda täiesti üksi linnas, kus veetsin tunde lihtsalt jalutades ja ümbrust uurides. Autoga kesklinnas sõita on mõttetu, sest kõndides jõuab sihtpunkti peaaegu sama kiiresti. Tüüpiliselt kõndisin linnas ringi 5-6 tundi, ilma puhkepausita. Kellel on aega puhata, kui nii palju on avastada? Ma lihtsalt tahtsin New Yorki omal käel tundma õppida. Nägin kõiki olulisi vaatamisväärsusi oma silmadega, külastasin õdusaid New Yorki kohvikuid, sõitsin ka New Yorki kollase taksoga (kohustuslik!), sõitsin rattaga terve Central Parki läbi, käisin kuulsas muuseumis American Museum of National History (neile, kes on näinud filmi nimega "Öö muuseumis", peaks see koht tuttav olema), jalutasin Brooklyni sillal jne. Ma olen õnnelik, et olen lõpuks ometi jõudnud oma enesearengus staadiumisse, kus tunnen ennast mugavalt olles ja tehes asju täiesti üksi. Ma olen nende 6 kuuga enda kohta nii palju õppinud ja ma olen aksepteerinud ennast just sellisena, nagu ma olen. Isegi kui ma olen üksi, pole ma kunagi üksik. Ma usun, et kõige olulisem suhe elus on suhe iseendaga. Kui see on paigast ära, jookseb kõik rappa. Uskuge või mitte, aga neljas kord, kui linnas ringi jalutasin, olin ma lõpuks ometi ära õppinud, kuidas paista newyorklane mitte turist. Ükski tänavamüüja ei tulnud mind enam tülitama! Rääkima tuldi nagu kohalikuga - kutsuti kunstigalerii avamisele, küsiti vähemalt 5 korda, kas ma olen modell, kaua ma olen New Yorkis olnud jne. Uue aasta võtsin vastu rahulikult Petronede majas Long Islandil. Mõtlesin küll, et lähen Times Square'ile, aga eelistasin seekord mugavust. Esiteks, mul oli kehv olla. Teiseks, mul polnud ühtegi nii head sõpra New Yorkis, kellega ma suudaksin pidada vastu terve päeva külmas seismist ja ootamist (vahemärkus: kui sa juba Times Square'l oled, ei saa sa ka enam enda kohalt lahkuda ja vetsu minna). Pealegi, ma luban teile, et see ei jää viimaseks korraks, mil külastan New Yorki..
 |
| Go Cavs!! Maike'ga |
 |
| LeBron James ... kas peab midagi rohkem lisama? Ameerika kuningas? |
 |
| New York, ma tulen! |
 |
| Minu armas tuba Long Islandil |
 |
| 24.detsember ja väljas on 20 kraadi, aga proovisin siiski jõulune välja näha |
 |
| Lemmik! |
 |
| New Yorki tänavad |
 |
| Flatiron building |
 |
| Rockefeller Center |
 |
| One World Trade Center |
 |
| Kiire külastus Chinatowni |
 |
| ... ja Little Italy |
 |
| Ramona! (Petronede koer) |
 |
| Central Park |
 |
| Central Park |
 |
| Central Park |
 |
| Brooklyn Bridge |
 |
| American Museum of National History |
 |
| Kohtasin T-Rexi! |
 |
| Long Islandi lõpp-punkt |
 |
| Minu rahulik vanaaasta ärasaatmine |
 |
| Lahkumine New Yorkist |
 |
| Tagasi Clevelandis.. see pilt iseloomustab vist kõige enam mu tundeid. Segased tunded. |
 |
| Jõulud saabusid ka meile lõpuks.. jaanuari keskel |
Üldine meeleolu ja muljed poole aasta kohta
Järgnevalt vastan enim küsitud küsimustele.
- Kas ma olen rahul enda poolaastaga? Jah, kindlasti! Kuigi päevad on sageli pikad ja töised, tunnen, et mind tõesti vajatakse. Ma olen õppinud tohutult nii iseenda, Ameerika kui ka üldiselt elu kohta. Ma võtsin ette selle retke eelkõige huvist teada saada, kas ma saan täiesti üksi teisel pool maakera hakkama. Usun, et olen päris hästi hakkama saanud siiamaani.
- Kuidas on suhted perega Clevelandis? Jätkuvalt väga head! Lembi ja Daniel inspireerivad mind iga päev oma töökuse, positiivsuse ja hoolivusega. Nad saavad omavahel igapäevaselt väga hästi läbi ja nad hoolivad enda lastest meeletult. Nende kiire elutempo hoiab ka mind ärkvel ja pidevalt tegevuses.
- Kas mul on koduigatsust? Ausalt öeldes ei ole. Muidugi tuleb ette ka päevi, mil igatsen enda pere ja sõpru. See on loomulik. Aga üldiselt tänu kiirele elutempole pole mul lihtsalt aega nii palju kodustele mõelda.
- Kas ma olen kaalust juurde võtnud? Mitte märgatavalt. Siinkohal tänaksin, enda imelist jooksutreenerit ja -gruppi (ma ei väsi neid kiitmast, sest nad on meeletult toredad!). Kui ma saaksin, pistaksin nad kohvrisse ja võtaksin endaga kaasa!
- Kas ma plaanin Ameerikasse kauemaks jääda? Mitte järgnevatel aastatel, tahaks ikkagi kodule natuke lähemal olla. Ma ei välista aga varianti siia kunagi hiljem tagasi tulla.
- Millal ma tulen tagasi Eestisse? Juuli lõpus või äärmisel juhul augusti alguses.
- Mida ma vabal ajal teen? Vaba aeg kulub järgnevalt: jooksugrupp või lihtsalt jooksmine, sõpradega kohtumine, leeritunnid, kursus, õppimine kursuseks, ülikoolidesse kandideerimine, töövarjul käimine, šoppamine (ehk poodelmine), söömine, sõprade ja sugulaste järele luuramine sotsiaalmeedias, Netflix või lihtsalt oma toas tantsimine.
- Kas ma olen käinud kohtingutel? Jah.
- Kas ma hakkan abielluma? Ei.
Aitäh kõigile pöidlahoidjatele ja ustavatele lugejatele! Aitäh, et te mind pole veel mõrvanud selle eest, et pole 3 kuud kirjutanud. Ma proovin ennast edaspidi ausalt rohkem kokku võtta ja tihedamini kirjutada.
Ilusat uut aastat! Näeme juba sellel aastal!
Musid-kallid!
Marilin
