lend

pühapäev, 4. oktoober 2015

Kõik uus septembrikuus!

Tere, kallid lugejad!
Käes on oktoober ja juba ongi möödas 3 kuud sellest päevast, mil Ameerikasse jõudsin. Ongi veerand ajast möödas! Meeletu, kui kiirelt aeg lendab! September on väga-väga kiire olnud - lastel hakkas kool ja igasugused tegevused, mina alustasin kursust Notre Dame's ja muud tegevused. Millest september koosnes: Notre Dame kursus, kontserdid, laste tegevusringid (tüdrukute ballett, uisutamine, kool, Reinu tennis, jalgpall ja ratsutamine), jooksugrupp. Seda ma ütlen küll, et igav ei hakka kunagi! Daniel ja Lembi sõidavad nüüd teisipäeval 13.oktoobril enda Euroopa tuurile 3 nädalaks. See tähendab, et järgnevad nädalad tulevad veelgi kiiremad. Kuigi mul on Lembi ema abiks, olen kindel, et lapsed hakkavad vanemaid kindlasti väga igatsema. Proovin selles postituses lühidalt septembrikuu kokku võtta lühikeste alateemadena.


Kursus ja muud õpingud. Inglise kirjanduse kursus Notre Dame's läheb väga hästi, õpetaja on andnud vaid head tagasisidet. Tegelikult läheb mul lausa nii hästi, et sain esimese suurema essee hindeks A+. Eks mul kindlasti võtab veidi rohkem aega kui teistel õpilastel pikkade esseede kirjutamisega, aga ma saan hakkama. Tegelikult ma tunnen, et see kursus arendab pigem mind kui isiksust kui mu inglise keelt. Me kirjutame väga personaalsetest teemadest ja peame olema äärmiselt detailsed. Vabastav on lõpuks paberile kirja panna kõik enda tunded ja mõtted. Ma hakkasin esimene tund peaegu nutma, sest me pidime kirjutama enda lemmik paikadest: enda toast, kõige ideaalsemast kohast ja lemmik paigast lapsepõlves. Igapäevaselt ma ei mõtle üldse peaaegu kodule, selle pärast oli nii raske taas enda peas Eestisse naasta. Nii et jah, kursus on pigem emotsionaalselt vaevarikas, aga ma tunnen, et see mõjub mulle hästi. Rääkides koduigatsusest, siis vahepeal on raske ka enda plaati kuulata, kui ma tüdrukuid kooli viin ja neile seda lasen. Esimene kord, kui ma seda Ameerikas kuulasin tüdrukutega, hakkasin ka jälle peaaegu nutma. Mitte kurbusest vaid sellest, kui imeline see on! Ma ei saanud sellest nooremana veel nii hästi aru, kui palju mul elus vedanud on. Siinkohal tahaksingi tänada kõiki, kes aitasid plaati teha ja nägid ööd-päevad tulist vaeva. Aitäh!
Peale Notre Dame'i kursuse teen ka ühte veterinaaria ettevalmistuskursust internetis, mis tutvustab lühidalt kõiki olulisi teemasid, mida veterinaarmeditsiinis õpitakse. Kursus on tehtud Edinburg'i ülikooli poolt, mis on veterinaarias päris tugev. Lõpetasin just anatoomiaga ja oiii... tegemist pole millegi kergega, aga see-eest sain ma kinnitust, et see pakub mulle siiamaani huvi.
Otsustasin ennast ka ära leeritada. EI, ma ei hakka abielluma!! Ma teen seda eelkõige sellepärast, et Marilin palus mind oma lapsele ristiemaks ja siis saaksime selle kohe, kui ma Eestisse naasen, ära teha. Kirikuõpetaja on Eestist pärit, aga pole seal 20 aastat käinud, nii et kui ta kuulis minu soovist end ära leeritada, oli ta äärmiselt õnnelik. Ta nimi on Peeter ja ta on kohutavalt armas, seletab kõike huvitavalt, nii et ma saan kõigest aru. Käin tema juures 5 korda, iga kord 1,5-2 tundi ja siis ta leeritab mu kirikus ära. Peeter on selline inimene, kellest õhkub siirust ja heasüdamlikust. Ta ütles vähemalt 4 korda minu esimese tunni jooksul, kui õnnelik ta on, et ma tema juurde tulin ja et ta on terve elu oodanud, et saaks päris eestlast leeritada.
Väike pargike Notre Dame College'is 
Üks Notre Dame College'i põhihooneid, kus ka minu kursus toimub
Essee hinnang! :)
Õpin tihti Starbucksis
Piibel, katekismus ja katekismuse seletusraamat, mis kirikuõpetaja mulle kinkis

Sõitmine. Autosõidus olen küll tohutult arenenud, eriti kuna ma Eestis peaaegu, et ei sõitnudki autoga. Ameerikas sõidan aga igapäevaselt ja mõni päev mitu tundi. Näiteks kooli sõidan juba üle tunni aja, pärast kooli tüdrukutele järgi pool tundi ja sealt kolmveerand tundi jälle koju. Kui ma olen vaba pärast õhtusööki, siis sõidan jälle näiteks parki jooksugrupiga kohtuma või kuhugi mujale. Ehk siis jah, ma sõidan palju! Põhjus, miks mulle sõita meeldib on väga lihtne - ma saan muusikat kuulata ja laulda! Ma laulangi ainult autos tegelikult, mujal pole sellist vabadust.
Hommikused sõidud päiksetõusuga!
Selfie enne pikka sõitu, sest.. miks mitte :)

Vabaaeg ja tegevused. Septembris käisin lõpuks ka paaril kontserdil. Mõned olid sellised pisikesed kohalikud kontserdid (nt. Burning River Festival ja festival Lousville's), aga käisin ka näiteks Ed Sheerani kontserdil, sest ma Tallinna kontserdile kahjuks ei jõudnud. Ed Sheeran esines Blossomis - samas paigas, kus Lembi ja Daniel terve suve kaks korda nädalas esinesid. Blossom on imeilus ja meenutab natuke struktuurilt lauluväljakut - see on vabas õhus, lavaks on kaaretaoline ehitis ja pealtvaatajad naudivad kontserti mäenõlvalt. Läksin kontserdile 2 au pairiga, aga kohapeal selgus, et tegu oli justkui väikese kokkutulekuga. Au paire oli kokku tublisti üle kümne. Ilm oli geniaalne ja kontsert ise oli veelgi geniaalsem! Inimesi oli muidugi kohutavalt palju ja kuna kõik olid kohale tulnud autodega, kujunes auto üles otsimine pärast kontserti omaette seikluseks. Ma ei ole ausalt elu sees nii palju autosid korraga näinud, see oli justkui autode meri! Teised tüdrukud peaaegu nutsid, sest näis lootusetu auto üles leida, mind ajas olukord kohutavalt naerma... muidugi.  Me otsisime enda autot vist üle tunni aja ja leidsime selle lõpuks kuidagi koba peale. 27. septembril oli minu kolmas au pairide kokkusaamine. Seekord käisime Cedar Pointis, mis on tuntud lõbustuspark. Kuna oktoobrikuu koputas kohe-kohe uksele, otsustasin ma selga panna kampsuni. See polnud kõige parem mõte, sest päeval läks nii palavaks, et termomeeter näitas peaaegu 30 kraadi... Väga-väga lõbus oli! Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen vanemaks saanud, aga mitte ükski atraktsioon ei hirmutanud mind. Käisin kõikidel kõige kiirematel ja kõrgematel mägedel, tiirutasin pea alaspidi, lendasin raketina üles ja sama kiirelt alla. Oleksin võinud samal päeval langevarjuga ka hüpata vist, kui keegi oleks pakkunud. Ühesõnaga, miski ei hirmutanud mind. Ma karjusin ikka, palju! Lihtsalt karjumise lõbu pärast. Mul ei olnud pärast 2 päeva häält ja mu keha oli igalt poolt valus, aga ma usun, et see oli väärt kogemus.
Louisville
Blossom, enne Ed Sheerani lavale tulekut
Väike näide autode merest
Ed Sheeran

Ed Sheeran
Cedar Point!
Ilmselgelt Halloweeni meeleolus!

Caroliga enne pöörast sõitu




Üldised muljed Ameerikast. Rääkisin hiljuti emaga Skype's ja ta küsis, et kas on midagi Ameerikas, mis on Eestist halvem. See küsimus pani mind hiljem pikalt mõtlema. Raske on Eestit ja Ameerikat võrrelda. Üks on mu kodu, lapsepõlv, sõbrad ja perekond. Teine on uus ja huvitav peatükk minu elust. Ma olen Ameerikas ka liiga vähe aega olnud selleks, et adekvaatselt hinnata kumb neist "parem" on. Mõlemad on omamoodi head ja mulle armsaks saanud. Eluolu on tõesti väga erinev Ameerikas.
Mõned näited:
1.) Sõitsin tüdrukutele kooli järgi ja nägin, et tee peal oli liiklusreguleerija. Ta jagas korraldusi tantsides ja naerdes!
2.) Kõndisin tüdrukutega parki (nad istusid kärus) ja politsei sõitis autoga mööda, naeratas ja lehvitas meile.
3.) Kui sa tänaval kõnnid ja kellelegi juba otsa vaatad, tuleb alati teretada. Isegi, kui sa inimest ei tunne.
 4.) Valik poodides on tohutult suur. Alustadest mitmekümnest erinevast gluteenivabast pudrust (mis valmivad 10 sekundiga), lõpetades näiteks taimetoitlastele mõeldud lõhega.
5.) Teed ja liiklusmärgid on teistsugused, autod on suuremad ja neid on palju. Liiklejad tavaliselt arvestavad teistega ja vajadusel aitavad, isegi tipptunnil (kujutlegem korraks ette tipptundi Tallinna tänavatel).
6.) Inimesed hoiavad sulle uksi lahti isegi, kui sa oled väga kaugel. Nad julgevad teha komplimente ja nad on positiivsed.
7.) Inimesed hoolivad enda tervisest, vähemalt minu kodukandis ja selle läheduses. Nad on väga sportlikud (jooksugrupid, maratonid, jõusaalid) ja toituvad tervislikult. Taimetoitlasi on päris palju!

Need on lihtsalt minu isiklikud tähelepanekud ja ei käi "miks Ameerikas on parem elada kui Eestis" rubriigi alla. Eesti on ja jääb mu koduks, aga kuna ma olen seal terve elu elanud, siis tean ma selle häid ja... mitte nii häid külgi läbi ja lõhki. Ameerikaga olen ma siiski veel vaid põgusalt tutvunud ja iga päev avastan enda jaoks midagi uut ja huvitavat.


Oktoobrikuu tõotab tulla väga huvitav. Esiteks see, et Lembi ja Daniel sõidavad ära pikaks ajaks, Teiseks aga see, et kogu Ameerika on Halloweeni hulluses. Super uudis on see, et ma saan Halloweeni nädalavahetuse vabaks! Olen väga-väga elevil, sest pole Halloweeni varem ju üldse tähistanud.

Võtan taas otsad siinkohal kokku. Aitäh kõikidele lugejatele kannatlikkuse ja hea tagasiside eest! Ootan ikka ja alati uudiseid ka teie elust.
Ilusat ja värvilist sügist kõigile!

Kallid-musid!
Marilin