Tere, armsad lugejad!
Lubasin kirjutada eraldi blogipostituse reisist Vermonti. Siin see nüüd on!
Reis algas esmaspäeva varahommikul. Daniel ja Rein sõitsid juba eelmine päev autoga Vermonti, aga mina, Lembi ja tüdrukud lendasime sinna alles järgmine päev. Minule lennukisõit meeldib, nii et selline variant oli mulle vägagi meeltmööda! Lendasime läbi New Jersey ja maandusime Manchesteris (New Hampshire osariigis, mitte Suurbrittannias!). Daniel ja Rein tulid meile lennujaama vastu. Sõitsime Bostonisse, et süüa õhtust Lembi lemmik taco restoranis. No olid küll väga väärt tacod! Kuna Daniel elas Bostonis 15 aastat, siis otsustas ta peale õhtusööki mulle autoga linnatuuri teha ja huvitavaid kohti näidata. Tänu sellele nägin ära näiteks Harvardi ülikooli, Converse'i peakorteri (nendele, kes ei tea - Converse on mu lemmik jalanõude firma) ja teised olulised vaatamisväärsused. Aitäh, Daniel! Pärast Bostonis ringi tiirutamist läksime pere ja ühe vana tuttavaga jäätist sööma. Oli soe suveõhtu ja jäätis Bostoni linnatuledes oli ideaalne viis päeva lõpetamiseks. Pärast seda sõitsime veel üle kahe tunni meie Vermonti majja.
 |
| Lendame! |
 |
| New Jersey lennujaam |
 |
| Harvardi algne hoone |
 |
| Massachusettsi osariigi maja Bostonis |
 |
| Šokolaadi sorbet |
 |
| Boston linnatuledes |
Kuna me jõudsime suvemajja hilja, siis esimest korda nägin Vermonti tema täies ilus hommikul, kui ma ärkasin. Mäed, puud, järved - kõik on lihtsalt imeilus! Suvemaja ise oli ka väga armas ja mõnus. Esimene päev lihtsalt puhkasime reisist, mina tegin sellest nö Skype'i päeva. Sain emakesega üle pika aja rääkida ja Katriga sain ka lõpuks Skype'i kõne ära tehtud. Peaaegu iga õhtu käis meil külas mõni perekonna sõber, kes elab Vermontis. Teistel päevadel sõime õhtust mõnes Vermonti restoranis. Kuigi ma vedasin enda jooksutossud ja riided kaasa, siis jooksma ma ikkagi ei jõudnud. See-eest oli puhkus aktiivne!
Neljapäeval käisime Danieli, Reinu ja tema sõbraga matkamas. Matkasime Vermonti kõige kõrgema mäe otsa, milleks on Mansfield (1339m veepiirist). Ma ei olnud varem ametlikult matkamas käinud, nii et see oli omaette katsumus, aga igati väärt elamus, mida ma ei unusta kunagi. Kui me alustasime enda teekonda mäe tippu, oli päris palav, aga mida kõrgemale, seda külmamaks õhk läks. Mäetipus pidin lisaks kampsunile ka tuulejope selga tõmbama, sest sellist tuult polnud ma veel varem kogenud. Olime põhimõtteliselt pilvede sees ja õhk oli niiske, nii et minu vahvad juuksed läksid loomulikult esiteks naljakalt lokki ja siis märjaks. Nii et kui me mäest lõpuks alla jõudsime soojema õhu kätte, nägin ma nagu metsjeesus välja. Lembi ja tüdrukud sõitsid meile järgi ja me läksime ühte järve ujuma.
Märkus: Klikkige piltidel, et neid täies suuruses vaadata! :)
 |
| Poolel teel Mansfieldi tippu! |
 |
| Tipus! |
Järgmine päev tegime õhtupoole väikse jalgrattamatka. Ameerikas oleku ajal olen haknud rohkem tähelepanu pöörama hetkes olemisele ja see jalgrattsõit oli üks selliseid momente, mis paneb sind elust rõõmu tundma. See retk oli nii ilus ja lõõgastav - loodus, värske taluõhk, kaadrid just nagu filmist! Pärast seda läksime Reinu lemmik pitsarestorani sööma, kus Daniel mulle väga sealiha tahtis tellida. Tavaliselt, kui ma perega söömas käin, siis ma liha ei telli, sest nad ei söö punast liha. Aga kuna Daniel mulle väga peale käis ja soovitas liha proovida, siis otsustasin üle pika aja sealiha ja kartulit süüa. No oli küll maitsev, isegi Daniel ei suutnud vastu panna ja proovis ka väikse tüki! Tegelikult pole mu keha aga enam väga punase lihaga harjunud ja pärast suurt seakäntsakat oli mul ikka päris paha olla ja ma olin väga väsinud.
Laupäeval lõunal tegime taas ühe jalgrattamatka järve äärde ja pärast seda läksime Burlingtoni. Burlington on kõige suurem linn, mis meie Vermonti suvekodu ligidal on. Seal õhtustasime ühes armsas restoranis, magustoiduks sõime jäätist Ben & Jerry's. Ben & Jerry's on üks parimaid jäätisefirmasid maailmas ja nende peakontor/tehas on just Vermontis. Pühapäeva hommikul hakkasime vaikselt asju kokku pakkima ja peale lõunat olime juba autoga teel tagasi Clevelandi. Kuigi Vermontis oli tore, ootasin ma kohati juba kojusõitu. September ikkagi ju tulekul ja uued huvitavad tegevused ootavad - kursus, sõidueksam, jooksugrupp, sõpradega kokkusaamised, laste kool ja huvialaringid jne.
Aga ma lasen teil nüüd edasi toimetada ja lõpetan selle postituse. Kirjutan varsti jälle!
Mõnusat kooli- ja tööaasta algust!
Musid-kallid!
Marilin
