Tere, kallid lugejad!
Ongi maikuu juba käes, ma ei väsi mainimast kui kiiresti aeg lendab! Juulis olengi juba tagasi Eestis! Ausalt öeldes ootan juba väga tagasiminekut, aga samas on ka kahju siit lahkuda ja kõigiga hüvasti jätta. Selles postituses võtan lühidalt kokku veebruari-, märtsi- ja aprillikuu. Keskendusin seekord rohkem piltidele ja vähem kirjutamisele. Veebruarist ja märtsist on vähem rääkida, sest pesitsesin Clevelandis. Märtsist on see-eest palju rohkem rääkida, sest käisin ühe saksa au pairiga, kelle nimi on Maike, paar päeva Kanadas. Aitäh ja head lugemist!
Veebruar:
Kuna veebruarikuu on sõbrakuu, pöörasin varasemast rohkem tähelepanu oma sõpradele. Külastasime erinevaid paiku Clevelandis:
Rock and Roll Hall of Fame muuseum, kino ja erinevad söögipaigad. Valentinipäev möödus töiselt, ei mingeid kohtinguid ega isegi mitte sõpradega kohtumist. Ausalt öeldes pole ma kunagi suur valentinipäeva austaja olnud, nii et mul polnud töö vastu midagi. Eesti Vabariigi aastapäev möödus ka töiselt, lapsed tegid mulle armsa üllatuse hommikul. Veebruarikuus käisin esimest korda ka Clevelandi orkestrit kuulamas koos lastega ja mõistan täitsa, miks kõik neist nii vaimustuses on! See ongi kõik, mis mul veebruarist vist kirjutada on.
 |
| Rock And Roll Hall of Fame |
 |
| Rock And Roll Hall of Fame - Kurt Cobaini püksid |
 |
| Rock And Roll Hall of Fame |
 |
| Rock And Roll Hall of Fame - Michael Jacksoni kuldne kinnas |
 |
| Cleeeevelandis tagasi! |
 |
| Õhtused õpingud kamina ääres |
 |
| Andsin oma panuse Lake Erie'i päästmisesse ja leidsin sellise armsa kirja postkastist! :) |
 |
| Ainukesena kinos Maike'ga |
 |
| Rein kleepis mulle sõbrapäeva puhul ühe kommipaki hommikul uksele |
 |
| Laste kaardid mulle Vabariigi aastapäeva puhul |
 |
| Severance Hall - koht kus Clevelandi orkester elutseb |
 |
| See imeline moment, kui proovid kusagile jõuda, oled nagunii juba hiljaks jäänud ja tee on lihtsalt kinni pandud |
 |
| Isabellaga |
 |
| Jaaaa auto-selfie! |
Märts:
Märtsikuu oli meeleolukas! Kuu alguses käisime Maike'ga Cleveland State ülikoolis (CSU) kevadvaheaja peol. Kui uksest sisse astusime, olime mõemad šokis paar sekundit ja ei lausunud sõnagi. Kõike oli lihtsalt ülevoolavalt palju! Selline tunne nagu oleks kusagile filmi sisse astunud. Esimene asi, mis ma ütlesin oli: "kuhu me sattunud oleme?" Ma olin tõesti segaduses, sest üritus meenutas pigem laste sünnipäevapidu - suur ülespuhutav kummimaja, bowling, lauamängud, näomaalingud, vale-tätoveeringud, suhkruvatt, pitsa ja palju muud. Ühesõnaga iga 10-aastase lapse unistus! Tegelikult oli meil väga lõbus ja uus kogemus on taas põue kogutud.
Selle kuu au pairide kohtumine oli bowling. Vahva oli jälle kõiki au paire kohata! Märtsikuu hõlmab endas ka teaduskeskuse esmakülastust (
Great Lakes Science Center) ja Cavaliers'i korvpalli mängu, mis on ikka ja alati lõbus! Kuid kõige huvitavam kogemus märtsikuus oli kindlasti lühike rännak Kanadasse, millest räägin lähemalt järgmises lõigus.
 |
| Kevadvaheaja peo korrusteplaan |
 |
| Maike'ga |
 |
| Lasershow |
 |
| tehtud! |
 |
| Au pairide kohtumine |
 |
| Randoomne kass otsustas sülle pugeda ja mu lemmik püksid hävitada |
 |
| Lotte hullud! |
 |
| Dominikuga teaduskeskuses |
 |
| Nohik |
 |
| Teine Cavs korvpallimäng Maike'ga |
Kanada:
Kanada! Otsustasime ühel külmal märtsikuu õhtul, kui me Maike'ga taas Mitchellis jäätist sõime, et aitab! On aeg Kanadasse sõita paariks päevaks, nautida noorust ja olla vahelduseks täisealine. Nii me sõitsimegi märtsikuu viimasel reedel nädalavahetuseks kanadalastele külla. Otsustasime teha väikese ringreisi ümber Lake Erie - alustasime Clevelandist, sõitsime läbi Detroiti Windsorisse üheks ööks (Windsor on väike linnake Kanadas, mis paikneb Kanada-Ameerika piiri läheduses), järgmine päev Torontosse ja seal ööbisime ka ühe öö. Tagasisõites Ameerikasse külastasime ka Kanada poolset osa Niagara Fallsist, sest seda ma polnud varem näinud. Vabandust kaasmaalased, aga minu meelest on Kanada pool palju ilusam kui Ameerika oma. Autosõit ja väljaskäimine - need on kaks tähtsaimat märksõna selle reisi juures. Magasime maksimaalselt 8 tundi terve reisi peale, sest nii palju oli sõita ja näha. Ah, et kes sõitis? Mina! See oli mu elu esimene ringreis ja see oli ikka päris pikk, olgem ausad. Tagasisõites kippusid jalad küll krampi juba minema.
Reedel hakkasime umbes kell 6 õhtul Kanada poole sõitma. Sõitmise, söömise, piiriületamise ja ööpaiga üles otsimise peale kulus veidi üle 4 tunni. Piiriületamine käis tegelikult kiiresti ja lihtsalt, aga me mõlemad Maike'ga olime natuke paanikas. Esimene erinevus Ameerikast, mis ma Kanadas märkasin, oli see, et kiirust möödetakse km/h. Tegelikult harjusin sellega juba 5 minutiga. Tänavad on veidi kitsamad ja kõik liiklusmärgid (üleüldse kõik märgid ja sildid) on nii inglise kui ka prantsuse keeles. Leidsime edukalt enda öömaja ja peale pikka sõitu otsustasime Windsori ööeluga natuke tutvust teha. Leidsime ühe hubase baari/klubi (see tähendab nii hubane kui klubi saab olla) ja tantsisime natuke. Jõudsime oma öömajja peale kella 3 ja jäime veel tunnikeseks ülesse. Kell 8 oli hommikusöök... Söögilauas ootas meid paarike, kes olid samuti Clevelandist, nii et magamatusest hoolimata oli meil siiski tore hommikupoolik. Peale seda oligi taas aeg sõitma hakata ja seekord Toronto poole. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, ei suuda ma uskuda, et Toronto kesklinnas sõitmisega hakkama sain. Kuna Lembi ema elab Toronto kesklinnas ja teda ennast polnud see nädalavahetus kodus, ööbisime tema majas. Surmväsinult jõudsime lõpuks Lembi ema majani, leidsime võtme ja proovisime ust lahti teha. No ei tule kuidagi lahti! Mässasime ikka oma 15 minutit kõikide võimalike uste kallal, kuni lõpuks juhtus ime ja välisuks avanes maagiliselt. Viisime kõik enda kotid ja muu träni majja. Seejärel hakkasime jamama wifiga. Kes saab tänapäeval levist väljas olla 2 päeva? Tegelikult on see kurb, kui sõltuvad me internetist ja muudest suhtlemisvahenditest oleme. Jamasime, mis me jamasime, aga interneti saime siiski vaid minu arvutisse tänu internetikaablile. Pärast rasket tööd, lamasime erinevates nurkades pool tundi. Seejärel otsustasime linna uurima minna, et midagi söödavat kõhtu saada. Pärast söömist läksime majja tagasi ja siis oligi aeg ennast välja minekuks sättima hakata. Hommikul ärkasin Lembi ema äratuskella peale taas kell 8 ja ei saanud enam uuesti uinuda. Sõime hommikust, rääkisime eelmise õhtu muljetest ja hakkasime Niagara Fallsi poole sõitma.
Niagra Fallsist pole eriti midagi erilist rääkida. See on jätkuvalt hingematvalt ilus! Rohkem on rääkida Ameerika piiri ületamisest.
Peale Niagara Fallsi hakkasimegi tagasi kodu poole sõitma. Kõige pealt tuli siiski USA piir ületada, mis oli omaette kogemus. Esiteks, järjekord piirikontrollini oli meeletu (ilmselt tingitud ka asjaolust, et reisisime munadepühade nädalavahetusel). Ootasime vist üle tunni aja autos, nii et suutsin ennast korralikult närvi ajada. Mis saab siis, kui me ei saa tagasi sisse? Lõpuks olime peaaegu piirikontrolli jõudnud ja uurisime, kuidas eesoleval autol kontrollis läheb. Kõik oli rahulik. Järsku tuli tolliametnik enda majakesest välja, avab nende uksed ja viskab mingid asjad vihaselt autost välja. Seejärel astuvad 4 noort kutti autost välja ja neid eskorditakse kusagile eemale. Teine ametnik istub autosse ja sõidab autoga minema... Me olime mitu sekundit surmvaiksed. Seejärel pöörasin pea Maike poole ja ütlesin: "Ma suren." Maike vaatas mulle otsa ja noogutas. Olime mõlemad parajad närvipuntrad, aga lõpuks tuli meie kord ja tuli end kokku võtta. Sõidsin majakese juurde, pass ja kõik vajalikud paberid juba valmis. Ma olin valmis karmiks läbikuulamiseks, mida reaalsuses ei juhtunudki. See tähendab küsimusi ikka esitati, aga need olid hoopis teises toonis. Ametnik oli ülimalt sõbralik! "Ülekuulamine" koosnes enamasti küsimustest Eesti kohta (paar küsimust ka Saksamaa kohta, sest see on Maike kodumaa) ja mis meile Ameerikas kõige rohkem meeldib. Rääkisin vist kõik riigisaladused välja. Vestlusest käis läbi isegi kruiisisadam Tallinnas! Kui lõpuks küsiti, et kus me Ameerikas elame ja vastasime, et Ohios, vastas ametnik: "Oh... I'm sorry." ("Oh.. tunnen kaasa") Miks? Sest Ohio on tuntud selle poolest, et siin pole mitte midagi teha. See on osati tõsi, aga samas on see paik siiski armsaks saanud, isegi kui siin ei toimu nii palju, kui suurtemates linnades. Peale piiri ületamist läksime õhtust sööma ja siis sõitsimegi tagasi Clevelandi.
 |
| Windsor! |
Nii ja nüüd lõpetangi selle pika postituse! Aitäh kõikidele toredatele lugejatele ja näeme juba 2 kuu pärast! Olen kuulnud jutte suvistest ilmadest Eestis, nii et nautige minu eest ka!
Kallid-musid!
Marilin
